Sisuturundus

Koostöös TalTechi ja Tartu Ülikooli teadlastega rajatakse Eestisse uued kaasaegsed vetika- ja karbikasvatused

3. veebruar 2025, 09:52

Viimastel aastatel on Eestis tehtud suuri edusamme sinimajanduse arendamisel. Koostöös TalTechi ja Tartu Ülikooli teadlastega alustavad peagi tegevust uued vetika- ja karbikasvatused, mis aitavad tugevdada kohalikke rannakogukondi ning toetada Läänemere ökosüsteemi tasakaalu säilitamist.

Läänemerre on inimtegevuse tulemusel sattunud suures koguses toitaineid, lämmastikku ja fosforit, mis põhjustavad eutrofeerumist – protsessi, kus liigsed toitaineained soodustavad kiirekasvuliste vetikate ja teiste taimeliikide vohamist. Nende vetikate lagunemisel tekivad omakorda ulatuslikud hapnikuvaesed merealad ning kaovad elupaiku moodustavad liigid. Kõik need muudatused kujutavad endast tõsist ohtu mere ökosüsteemile. Üheks võimalikuks lahenduseks olukorra parandamisel on vetika- ja karbikasvatuste rajamine.

Vetikad ja karbid kui looduslikud merevee puhastajad

Põhjarannikult pärit neljanda põlve kalur ja TalTechi doktorant Indrek Adler on juba aastaid murelikult jälginud Läänemere olukorda. „Seitsme aasta eest, kui hakkasin iseseisvalt uurima, kuidas parandada Läänemere ja Soome lahe veekogude seisukorda, jõudsin järeldusele, et kõige tõhusam viis toitaineid keskkonnast eemaldada on karpide kasvatamine. Rohelise vesiviljeluse uurimisega hakkasin ülikoolis tõsisemalt tegelema,“ räägib Adler.

Vetikad ja karbid toimivad looduslike filtritena, eemaldades veekogust liigseid toitaineid. Rannakarbid puhastavad vett, filtreerides orgaanilisi osakesi, samal ajal kui vetikad eemaldavad veesambast toitaineid ja toodavad hapnikku. Nende protsesside käigus säilib ökoloogiline tasakaal, mis omakorda muudab veekogud puhtamaks ja tervemaks.

TalTechi ja Tartu Ülikooli professor Jonne Kotta toob välja vetika- ja karbikasvatuse unikaalsuse: „Kui traditsiooniline põllumajandus vajab mineraalseid väetisi, siis vetika- ja karbikasvatajatele tulevad väetised tasuta kätte. Tootmise tagajärjel paraneb meie veekogude keskkonnaseisund ning lõpp-produktiks on kestlik, tervislik ja kohalik toit.”

Väljakutsed tooraine kasutamisel ja väärindamistehnoloogia arendamisel

Siiski toob vetika- ja karbikasvatuste rajamine endaga kaasa mitmeid väljakutseid. Üks suurimaid neist on toormaterjali väärindamine. Kui kõrgema soolsusega vetes võivad karbid kasvada kuni 10 cm pikkuseks, siis Eestis jääb nende kasv tavaliselt alla 2 cm, mis teeb väärindamise tunduvalt keerulisemaks kui mujal maailmas.

„Karpide kasvatamine ei ole raske. Selleks tuleb varakevadel kasvuliinid veesambasse paigaldada. Mai- või juunikuus kinnituvad sinna tillukesed karbid ning pooleteise aasta pärast saame sealt korjata juba karpe. Vetikaid seevastu saab kasvatada sumpades ja see on veelgi kiirem protsess. Esimese saagi saab korjata juba kuu aja möödudes. Kasvatamise käigus ei ole palju tööd, kuid pärast 50 tonni tooraine veekogust väljavõtmist tekib küll küsimus, kuidas seda toorainet edasi kasutada?“ selgitab Adler.

„Kui suudaksime välja töötada lahendused, kuidas toorainest väärtuslikke tooteid luua, võiksid kasvatused pakkuda rannakogukondadele poolpassiivset tuluallikat. Laboratoorsetes tingimustes oleme leidnud mõningaid lahendusi, kuidas toorainet kasutada, kuid tööstuslikuks skaleerimiseks on vaja suuri investeeringuid,“ lisab ta.

Ka väärindamise tehnoloogia arendamine on kulukas ja pikaajaline protsess. Selleks on Adleri sõnul vajalik tihe koostöö erasektori, teadusasutuste ja riigi vahel.

Tagalahest toimuvad karbikasvatuse katsetused, Ruhnu saarele plaanitakse Eesti järgmist vetikakasvatust

Praeguseks on Saaremaale Tagalahte rajatud esimene katsetusjärgne karbikasvatus, mis toetab kestliku kalakasvatuse arengut, kuid peagi on plaanis rajada sinna täismõõtmeis tööstuslik karbikasvatus. „Hetkel oleme hoonestusloa taotlemise faasis, kuid loodame, et kõik uuringud saavad peatselt tehtud ja projekt saab teoks lähimate kuude jooksul,“ ütleb Adler.

Fookus on suunatud ka Ruhnu saarele, kuhu on plaanis rajada järgmine Eesti vetikakasvatus. MTÜ Ruhnu Kultuuriruumi tegevjuht ja kohaliku kogukonna eestvedaja Mihkel Urmeti sõnul on vetikakasvatuse loomine loogiline samm. „Ruhnus on vaid 12 ruutkilomeetrit maad, kuid meid ümbritseb meri. Vetikakasvatus võiks aidata parandada vee kvaliteeti, avada uusi võimalusi vetikate väärindamiseks ning toetada kogukonna arengut,“ räägib Urmet.

Ruhnu geograafiline asukoht pakub vetikakasvatuseks ideaalseid tingimusi. Mereplaneeringu kohaselt on kaardistatud parimad vetikakasvatusalad. Mida kaugemale lõunasse, seda rohkem on päikest ning paremad tingimused.

“Loomulikult ei saa kasvatusi rajada igasse merepiirkonda. Igal liigil on oma elupaigaeelistused ja nii on ka karpidel ja vetikatel kindlad kasvukohad. Kuna suurem osa meil kasvatavatest liikidest on merelise päritoluga, siis parimad kasvukohad asuvad Lääne-Eestis Saaremaa ja Hiiumaa rannikumeres, kus mere soolsus on suurim,” ütleb Kotta.

Urmet näeb vetikakasvatuses aga palju suuremat potentsiaali. „Tahame muuta selle kestlikuks turismisatraktsiooniks ja edulooks, mis demonstreeriks, kuidas sinimajandus aitab kogukonda arendada. Lääne-Euroopas, näiteks Taanis ja Inglismaal, on vetikakasvatus väga populaarne, samas meie regioonis, Leedus, tehakse vaid väiksemaid katsetusi ja Lätis pole veel midagi. Eestis võiksime aga Ruhnu saarel olla selles valdkonnas teerajajad,“ ütleb ta.

Täna tehakse Ruhnus tihedat koostööd TalTechi, Tartu Ülikooli ja Kliimaministeeriumiga, et kaardistada vetikakasvatuse mõju merekeskkonnale ning leida sobivad tehnilised lahendused.

Tartu Ülikool panustab parimate kasvukohtade leidmisse, samal ajal kui TalTechi teadlased arendavad kasvatuste tehnilisi lahendusi ja tegelevad ka väärindamisega seotud küsimustega. „TalTechi tehnilised lahendused on peagi valmimas ja loodame, et saame vetikakasvatuse sumbad vette panna juba märtsis või aprillis,“ räägib Urmet optimistlikult.