Bakuu kliimakonverents logiseb ja laguneb igast otsast

Foto: Rafiq Maqbool

Selle nädala esmaspäeval, 11. novembril alanud COP29-l Bakuus ei tohiks enam edasi lükata küsimust, kuidas rahastada kriitilisi muudatusi, mida vajame kohanemisel, leevendamisel ning kahjude osas. Selle järele on nii moraalne kui ka praktiline vajadus. Ka Bakuus põrkuvad Põhja ja Lõuna huvid: Lõuna väidab, et nemad pole kliimakriisi peamiseks põhjuseks vaid see tuleneb Põhjast. Sealt oodatakse ka raha ja investeeringuid, et tekkinud kliimakriisi tagajärgedega toime tulla.

Valitsused peaksid nüüd keskenduma uue ülemaailmse kliimamuutuste rahastamise eesmärgi püstitamisele. Varasem, 2009. aastal antud lubadus eraldada 100 miljardit dollarit aastas, on paraku täitmata. See tuleneb paljuski asjaolust, et ÜRO kliimateemalistel konverentsidel pole tehtud siduvaid kokkuleppeid, mis võimaldab kohustustesse suhtuda loominguliselt. Aserbaidžaan kavatseb luua «kliima rahastamise tegevusfondi», mis hõlmab fossiilkütuseid tootvaid riike ja ettevõtteid, kes eraldaksid kliimaalgatuste toetamiseks miljard dollarit. See algatus, mille eesmärk on mobiliseerida erasektorit, on pälvinud üsna õigustatud kriitikat: sel moel võivad fossiiliäri ajavad ettevõtted hakata tundma end vägagi dominantses rollis, sest nemad ju maksavad ja nende oma peaks olema ka muusika.

Tõenäoliselt rõhutakse selgi konverentsil vajadusele täita Pariisi lepingut, kuid paraku on selles lepitud 1,5 °C kraadise soojenemise piir tänaseks ületatud ja karta on, et need jäävad pigem retoorilisteks harjutusteks. Põhja ja Lõuna konflikt süveneb ja on üsna raske hinnata millised teemad veel sellele lisaks, peale Lõuna nõuete vahendeid ja võimalusi saada, on järgmisel aastal toimuva COP30 faktiliselt arutatavas päevakorras, mis leiab aset Amazonase linnas Belemis Brasiilias.

COP29 keskseks teemaks on kiire ülemineku üle arutamine, kuidas loobuda fossiilkütustest, mis on globaalse soojenemise piiramiseks hädavajalik. Alates COP28st on teatud naftariigid töötanud selle nimel, et lükata eemale sellise ülemineku kohustused. Nende lobby-töö on ses osas olnud märkimisväärne ja jätkub. Arutelud keskenduvad ka taastuvenergia tehnoloogiate edendamisele, energiatõhususe suurendamisele ja fossiilkütuste tööstusest sõltuvatele kogukondadele õiglaste üleminekute tagamisele. Tippkohtumisel oodatakse erasektori suuremat kaasatust ning ettevõtteid julgustatakse rohkem investeerima puhtasse energiasse ja vastupanuvõime suurendamise algatustesse. Selles on loomulikult paratamatuks ohuks see, et fossiiltoorme põhine ettevõtlus sooviks sedalaadi arutelud üle võtta ja neid omas rütmis suunata: sellest ärist tulev kasum on jätkuvalt väga suur ning vabatahtlikult sellest kindlasti ei loobuta.

Kodanikuühiskonna roll võiks olla kliimamuutustega toimetuleku asjas keskne – teisalt on COP29-l valitsusväliste organisatsioonide esindatus vähenenud. COP29 juht, endine riikliku naftatööstuse juht Muhtar Babajev on arusaadavalt oma isikuga pigem koostööd lõhestav. Seda enam, et Aserbaidžaani president ütles oma COP29 avakõnes, et tema meelest tuleb selliste Jumala andide, nagu nafta ja gaas, üle tänulik olla, mitte neid häbeneda.

Otsuseid tuleks oodata ka kahes veega seotud küsimuses: kuidas tulevad arvukad saareriigid toime tõusva maailmamere tasemega ja mida peale hakata joogiveenappusega, mis on samuti põhjustet jätkuvalt tõusvast Maa temperatuurist.

Arvestades USA valimiste varju – äsja valitud uus president Trump on tõenäoliselt täitmas valimislubadust ning keerab ÜRO-le kliimatemaatika küsimustes selja. Ka on kliimateaduse ja inimtekkeliste kliimamuutuste eitaja Javier Milei, Argentiina president, andnud riiki esindavatele läbirääkijatele korralduse Bakuust lahkuda. Rööbiti kasvavad kasvuhoonegaaside heitkogused, nagu ka nafta-, gaasi- ja söeäri kasumid.