Plastreostus on igasugune plastik, mis satub keskkonda. See on uskumatult kahjulik kõigile elusolenditele ja nende elupaikadele. Plast kleepub keskkonda pikka aega, ohustades metsloomi ja levitades toksiine. Näiteks ookeanidesse satub igal aastal 12 miljonit tonni plasti.
Arusaadavalt ei ole plastiprobleem ainult meil, vaid tegemist on globaalse murega. Igal aastal valmistatakse maailmas pool triljonit ühekordselt kasutatavat topsi, mis on enam kui 70 topsi iga inimese kohta. Enamik ühekordselt kasutatavaid topse on polüuretaankattega ehk materjalist, mis muudab nende ringlussevõtu keeruliseks ja haruldaseks. Seega taaskasutatakse vähem kui kaks protsenti ühekordsetest topsidest.
Taaskasutuse asemel on vaja korduvkasutamist
Erinevalt levinud arvamusest pole sisuliselt vahet, kas ühekordne joogitops on tehtud plastist, väikese plastisisaldusega paberist või taimedest. Oluline on teada, et suurim negatiivne mõju peitub nende tootmises. Seega on plasttopsi käes hoides selle suurim kahju juba tehtud – 90% ühekordse topsi keskkonnamõjust tekib seda tootes ja transportides. Mida rohkem neid tarbitakse, seda suurem on nõudlus ja seeläbi ka tootmine.
Ekslikult arvatakse ühekorratopside ja laiemalt tarbeplasti kohta, et kui see prügilasse jõuab, ongi järgmiseks sammuks ringlussevõtt ning seejärel sünnib uus toode. Kahjuks ei osata plasti siiski veel lõputult ümber töödelda, teatud juhtudel pole see üldse võimalik. Probleem on selles, et iga ümbertöötlemisega kaotab plast osa oma algsetest väärtuslikest omadustest ja iga sellise tsükliga muutub materjal vähem väärtuslikuks.