Tehnikaülikooli teadlased jagavad soovitusi roheliste jõulude pidamiseks

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Keerame end villasesse pleedi ja võtame pihkude vahele sooja kakaotassi. Pärast lumist seiklemist lähedastega on kodus küünlavalgel mõnus jõululaule kuulata ning kingiks saadud maitsvad ampsud kuluvad marjaks ära. Paneme püsti videosilla nende lähedastega, kes elavad kaugemal, ja jutustame elust-olust-ilmast-unistustest. Rohelise sajandi jõulud on targad, soojad ja soodsad. See tähendab, et kingid on kasulikud, sooja saadakse koos ja ära visatakse tõesti ainult prügi, visioneerib Mari Öö Sarv Tallinna Tehnikaülikoolist. 

Jõulud on andmise ja saamise püha ja selles ei ole ju tegelikult midagi halba. Küsimus on lihtsalt selles, mida me anname ja mida tahame saada. Rohelisel sajandil võiksime andes ja saades silmas pidada nii enda kui ka planeedi vajadusi ja loobuda kõigest, mis koormab meelt, keha, rahakotti või prügikasti. Parimad kingid on kas kauakestvad – kvaliteetsed tarvilikud asjad, või vähekestvad – maitsev toit, ja väga targalt või napilt pakendatud.

Kasuta seda, mis on juba olemas

Rahakoti, liigtarbimise ja andmisrõõmu suhted on pühade eel paljude jaoks keerulised. Mida kinkida, kui tahaks kinkida, aga ei taha kasutuid asju ja napib eelarvet? Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia vanemlektor Tiia Plamus soovitab nii kingiks kui pakkimiseks esmalt kasutada kõike seda, mis kodus juba olemas.

Võibolla tegite suvel mõnusaid hoidised, millele armsaid silte ja häid soove lisades saate soodsa, aga rõõmu tegeva kingi? Võibolla on seisma jäänud vaas, mida sõber on alati imetlenud, või oskate vaasile või peeglile kenad maalingud teha? Võibolla saab lastest unarusse jäetud mänguasja, rannast leitud ajupuu või toreda foto külge monteerida kellamehhanismi ja see unikaalne tulemus teeb kellelegi suurt rõõmu?

Käsitöölistel on muidugi lihtsam: koo soojad sokid, randmesoojendajad või popp müts. Kellele õmblemine pole võõras, saab teha seisma jäänud riietest mõnusaid kotikesi – läikivast topist meigikott, teksade taskutest kaarditasku-peenrahakott või seelikust-pluusist jaapanlaste bento-kott puuviljade või omaküpsetatud leiva jaoks. Pole aga mõistlik riidest kottide jaoks osta uut kangast, rõhutab Tiia Plamus.

«Uuest kangast kingikotti ilmselt üks põlvkond ei jõuagi ära kasutada sellisel määral, et see oleks jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. Selleks tuleks seda kasutada tuhandeid kordi,» märgib ta. Olemasoleva kanga kõrval sobib pakendamiseks näiteks vana maakaart, kalender või tapeet, stiilse karbi saab teha vanast raamatust või tühjaks saanud küpsisepurgist.

Peljata ei maksa ka teise ringi poode, kust leiab soodsalt kvaliteetset kaupa, ning näiteks Uuskasutuskeskusest ostes toetate Eesti kultuuri, käsitöölisi, õpilasfirmasid ja teisi organisatsioone, sellega suurendate enda andmisrõõmu veelgi. Eriti mõistlik on kasutatuna osta muidugi jõuluteemalisi kampsuneid, kaunistusi ja muud hooajastiilset.

Rõivaid või kodutekstiili uue või kasutatuna ostes soovitab Plamus alati valida kvaliteetseid (kodumaiseid) ja kauakestvaid materjale, võimalusel selliseid, millel mõni märgis/sertifikaat (GOTS, Oeko-Tex 100 vm) või mis on valmistatud taaskasutatud toorainest.

Kui ei tea, mida kinkida, on kõige parem mõte kingisaajalt küsida, mida tal tarvis on. Võibolla plaanib ta just osta molbertit või tsitrusepressi või kõrvaklappe või kiivrit või matkapliiti ja te saate selle ise osta. Nii on kindel, et kink teeb päriselt rõõmu ega jää riiulile tolmu koguma. Kui aga küsida ei taha või vastus ei sobi, saab alati kinkida toitu, olgu siis omatehtut või turult hoolikalt valitut, vastavalt kingisaaja maitsele ja eelistustele.

Ka lastele ei pea kinkima lühikest rõõmu pakkuvaid mänguasju, võib ka kraami, mida on päriselt tarvis. Olen ise näinud mudilasi vaimustusest hüplemas, kui pakist tuli välja puuvillane soe pesu. Mitte et nad olnuks sooja pesu või praktiliste kinkide fännid, vaid pesul olid nende lemmikkangelaste pildid ja sellest piisas, et saada tiitel «elu parim kink!».

Kink, mis samuti kindlasti raisku ei lähe, on ühine aeg, mida saab sisustada vastavalt rahakotile. Minge koos trühvlite valmistamise õpituppa või kruiisireisile, korralda ühine kokkamine, lõkkeõhtu talvemetsas, hubane filmiõhtu või lustlik uisuplatsipäev, kingi teatri-, kontserdi või spordipileteid või kujunda ühiste mälestuste põhjal lihtne, aga personaalne lauamäng. Kui oskad midagi, mida su kaaslased imetlevad, korralda neile lõbus personaalne koolitus.

Mõistliku tarbija meelespea

• Head asjad ei lähe raisku, vaid on kas nii kvaliteetsed, et kestavad kaua, või nii maitsvad, et saavad kohe otsa.
• Esmalt kasuta seda, mis kodus juba olemas. Kui sinu kodus pole, äkki on sõbra kodus või teise ringi poes?
• Kui ostad, osta kohalikku ja õiglasest kaubandusest. Oma küla mesinikult, oma maakonna käsitöölistelt, eesti talunikelt, eesti moeloojatelt ja disaineritelt, vastutustundlikelt ettevõtetelt, õiglase kaubanduse märgiga.
• Igal juhul väldi pudi-padi tellimist teiselt poolt maailma, suvalisi kinke ja asju, mida tegelikult ei ole tarvis.

Energia- ja kõhusäästlik pühadelaud

Teiseks pühademureks on ülesöömine ja toidu raiskamine. TalTechi toidutehnoloog Katrin Laos annab häid nippe pühadelaua ettevalmistamiseks. Esiteks muidugi planeerimine: mõtle kohe läbi pikem pühademenüü. Esiteks aitab see osta ainult seda, mida tarvis, teiseks plaani nii, et saaksid ühe päeva jääke järgmistes roogades kasutada. Näiteks ahjulihast ja -kalast saab järgmisel päeval lõike võileiva peale, salatisse või pastalisandiks, järelejäänud ahjujuurikad saab suristada püreesupiks, kuhu lähevad ka juustujupid, kohvi- ja vahukoorejäägid, toorjuustu lõpp, kamar…

Laos meenutab, et õhtusöögi ülejäägid võib ka külmutada. «Üldjuhul on reegel, et ühe korra võib külmutada toorest toitu ja ühe korra valmistoitu,» märgib teadlane. Ta soovitab värskete köögiviljade külmutamise eel neid blanšeerida mõni minut keevas vees – see hävitab ensüümid, mis põhjustavad vilja pehmenemise ja värvimuutused. Lisaks võib värskeid köögivilju hapendada. «Kartuli koorimisel jäta koored alles ja pane need vähese õli ja soolaga ahju – palju tervislikum ja odavam kui poest ostetud kartulikrõpsud,“ soovitab toiduekspert.

Kui juba ahju kuumaks ajate, siis küpsetage korraga rohkem toitu, sellega säästate nii aega kui ka energiat. Näiteks esmalt käivad ahjus piparkoogid, siis leib, seejärel ahjupraad ja köögiviljad ning lõpuks kook või kuklid või mõlemad. Laos toob veel välja, et kiirkeedupotis toidu valmistamine säästab võrreldes ahjus küpsetamise või keetmisega nii aega kui energiat.

Katrin Laos pakub välja ka mõned «energiadieedi» road ehk sellised, mis ei nõua kallist küpsetamisenergiat, näiteks köögivilja wrap, erinevad värsked salatid, toorjuustukook. Võibolla midagi hoopis õues sütel või lõkkel grillida? Ahjuomanikud saavad poti liha, köögiviljade või leivaga ahju panna ja maitsev roog tuleb koos toasoojaga.

Pidusöögi keskkonnajalajäljele mõeldes tasub eelistada eestimaist ja hooajalist toitu: avokaado ja banaani asemel Eesti õunad, porgand, kapsas. Katrin Laos soovitab kimchit Eesti moodi, asendades hiina kapsa tavalise peakapsaga ja redised porgandiga ning lisades õuna, sibulat, küüslauku ning särtsuks tšillipipart ja mädarõigast. «Nii saab tõelise vitamiinipommi, mis on kasulik ka seedimisele, kuna sisaldab ohtralt piimhappebaktereid ja toetab seeläbi kogu meie tervist,» räägib Laos.

Jõulupuu tuleb kraavipervelt ja läheb tuleskulptuuriks

Kui kuuske pole võimalik tuppa tuua, võib pühadeks ehtida ka trepikäsipuid, suuremaid toataimi või riiuleid. Aga kumb on keskkonnale parem, kas looduslik kuusk või plastikpuu? Arvutame nii: kui valida puu metsast jätkusuutlikult, siis on kulu loodusele null, kuid plastmassitehaste püstitamise koormus on loodusele päris suur.

Jõulupuid, mis spetsiaalselt selleks kasvatatud, müüakse linnas iga nurga peal, kuid hoopis seikluslikum, hinna poolest soodsam ja loodusele sõbralikum on see valida ise – kui endal metsa pole, siis riigimetsast. Jätkusuutlik jõulupuu võetakse kohast, kus too niikuinii suureks kasvada ei saa – teise puu hõlma alt, kraavipervelt või elektriliini alt. Pärast pühi võiks vähemalt suuremates linnades lohistada puu kogumispunktidesse, kust nende tee viib edasi tuleskulptuurideks. Ka kunsti on inimesel tarvis, ja mitte rasketest aegadest hoolimata, vaid just raskete aegade pärast!