Ehituse teekaart 2040 soovitab riigil ehitiste süsinikujalajälge mõõtma hakata

Tulevase haigla-tervisekeskuse müüridel tegutsevad ehitajad valmistavad vundamenti talveks ette. Foto: Marko Saarm

Ehitussektori tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvatamiseks teeb Ehituse teekaart 2040 majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku asuda 2024. aastast mõõtma uute ehitiste süsinikujalajälge*, kehtestada CO2 piirmäärad ning mõõta planeeringute ja liikuvuse süsinikujalajälge. Euroopa Liidus hakatakse arvutama ehitiste süsinikujälge 2027. aastal.

Märtsis valmiva Ehituse teekaardi peatoimetaja Pärtel-Peeter Pere sõnul tuleb süsinikujalajälje mõõtmisega alustada varem, et aidata kaasa ehitussektori rohepöördele ja konkurentsivõimele. «Taani, Holland, Rootsi, Soome ja Prantsusmaa juba nõuavad süsinikujalajälje mõõtmist ning on kehtestanud süsiniku piirmäärad. Kui Eesti riik ei jää ootama kümnendi lõpus jõustuvat regulatsiooni ja tegutseb varem, anname ehitatud ruumi loovatele ettevõtetele rahvusvahelisel turul parema stardipositsiooni,» ütles Pere.

Teekaart teeb ettepaneku alustada uute avalike hoonete ja taristu süsinikumõõtmise pilootprojektidega 2024. aastal ja kehtestada lubatud CO2 piirmäärad 2025. Erasektorile laienevad süsinikujalajälje arvutusnõue 2025. ja piirmäärad 2026. aastal. Ehitusloa väljastamise aluseks tuleb võtta CO2 arvutus ja ringmajanduse põhimõtete ning materjali taaskasutuse määrade järgimine. See oleks üks esimestest muutustest teekaardi koostajate hinnangul.

«Eesti üks suurimaid probleeme ehitatud ruumis on valglinnastumine ja autostumine,» ütles Pere. «Me alandame Eesti süsinikuheidet märkimisväärselt ja kiiresti, kui hakkame olemasolevate tehnoloogiatega mõõtma planeeringute ja liikuvuse süsinikujalajälge ning andmete alusel planeeringuid muutma,» lisas Pere. «Oleme teinud konkreetse lähteülesande riigile tööriista tellimiseks ja kasutamiseks, et mõõta uute hoonete liikuvuse süsinikujalajälge,» selgitas Pere.

TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori Jarek Kurnitski sõnul hakati Eestis 2008. aastal mõõtma hoonete energiakasutust, erasektor tuli muutusega kaasa ja selle tulemusel on turul näiteks liginullenergiahooned. «Sama suurt muutust on võimalik korrata ehitusmaterjalide ja -toodete süsinikuheitega. Kui riik loob selge raamistiku, et mõõta ehituse ja materjalide süsinikujalajälge, anname ettevõtetele ja inseneridele võimaluse probleem lahendada,» ütles Kurnitski.

Riik avalikustas kevadel ehitiste süsinikujalajälje kalkulaatori LCA kalkulaator, mis on tasuta kättesaadav nii avalikule- kui ka erasektorile. TalTech on valmis teinud ka planeeringute süsinikujalajälje mõõtmise kalkulaatori. Asjatundjate hinnangul on süsinikujalajälje mõõtmine alus vajalikele muudatuste rohepöördeks ehitatud ruumis.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan ja arhitekt Andres Ojari: «Lisaks süsinikujalajälje mõõtmisele on tuleviku ruumiloome lahutamutuks osaks nii materjalide ja ehitustoodete ring- ja korduvkasutus kui ka olemasoleva ruumi ümbermõtestamine, mis kõik võimaldavad radikaalselt vähendada toorme hanget loodusest. Nende põhimõtete rakendamisel saame astuda samme keskkondlike ja sotsiaalsete riskide leevendamiseks ning on päris kindel, et selle kõigega kaasuvad ka uued väljakutsed arhitektidele ja planeerijatele ruumiloomes,» ütles Ojari.

*Hoone süsinikuheide koosneb ehitamiseks kasutatud materjalide - puit, betoon, metall jne - CO2 jalajäljest. Hoone CO2 heite arvutusteks on tarvis teada ehitamiseks kasutatavaid materjale ja nende koguseid, mis seotakse keskkonnaandmetega.