Teadlase pilguga: kas meil jätkub enam rohepöördeks aega?

Tuuleturbiinid ja päikesepaneelid Foto: Europa Press

Üle maailma on teadlased üsna üksmeelsed, et inimtegevusest põhjustatud kliimasoojenemine on tsivilisatsiooni säilimise peamine ohustaja. Lahendused, mida pakub rohepöördepoliitika, on aga vastuolulised.

Olgu siinkohal veel lühidalt üle korratud, mida me kliimasoojenemise kohta praegu teame. Soojenemise põhjustajaks on kasvuhoonegaaside süsihappegaasi ehk süsinikdioksiidi (CO₂), metaani (CH₄) ja naerugaasi ehk dilämmastikoksiidi (N₂O) kontsentratsiooni suurenemine meie planeedi atmosfääri maapinnalähimas kihis ehk troposfääris.

Nagu kasvuhooneklaas ja -kile, ei takista ka kasvuhoonegaasid päikesekiirgusel maa- ja veepinna soojendamist, kuid nad ei lase soojuskiirgusel tagasi kosmosesse lenduda ning see põhjustab õhukihi soojenemise. Kui jätta kõrvale veeaur, mis on Maa atmosfääri peamine kasvuhoonegaas ja mille kogust inimtegevus veel oluliselt ei mõjuta, on meie planeedi peamine kasvuhoonegaas CO₂. Selle akumuleerumist Maa atmosfääris iseloomustab nn Keelingi kõver, mis põhineb 1958. aastal USA teadlase Charles D. Keelingi algatatud pidevatel mõõtmistel Hawaii saarel asuvas Mauna Loa observatooriumis.

CO₂ bilanssi ökosüsteemides mõjutavad kaks olulist protsessi: taimede fotosüntees, mis valguse mõjul seob CO₂ atmosfäärist, ning mulla mikroorganismide lagundav tegevus (nn mulla hingamine), mille käigus muutuvad taimede elutegevuse kaudu mulda seotud süsinikuühendid gaasiliseks komponendiks. Õhustatud mullas on saaduseks CO₂, hapnikupuuduses (nt soodes) aga CH₄. Viimane muudetakse atmosfääris umbes kümne aasta jooksul CO₂-ks. Looduslikes, suure inimmõjuta ökosüsteemides on need vood üldiselt tasakaalus.

Tarbime taastumatuid ressursse erakordses tempos

Seda tasakaalu on alates tööstusrevolutsioonist (1750-ndatest) rikkunud intensiivne fossiilkütuste põletamine – tuhandete (turvas), miljonite (nafta, maagaas), kümnete kuni sadade miljonite (kivisüsi, põlevkivi) aastate jooksul kogunenud orgaaniline süsinik põletatakse tuhandeid kuni miljoneid kordi kiiremini, kui see on maakoore setetesse ja settekivimitesse ladestunud.

Seetõttu nimetatakse neid tänapäeva peamisi energeetilisi ressursse taastumatuteks, kusjuures selline tohutu ajaline dissonants on kasvuhoonegaaside, eeskätt CO₂ ja teatud määral ka CH₄ tasakaalu atmosfääris pretsedenditu kiirusega muutnud. Fossiilkütuste kasutuse vähendamine ja nende asendamine nn taastuvate energiaallikatega (vee-, päikese- ja tuuleenergiaga), mis ei muuda CO₂ bilanssi, on viimaste aastakümnete jooksul teinud arenenud tööstusriikides suuri edusamme, kuid Keelingi kõver jätkab endiselt tõusu. Mõõtmiste algusest peale on keskmine CO₂ sisaldus troposfääris kasvanud 0,0316 protsendilt 0,0418 protsendini – 64 aastaga on tõus olnud 32 protsenti!

Põllumajandus, metsandus ja linnade kasv lisavad hoogu

Põhjus on tõenäoliselt teises kasvuhoonegaaside bilansi komponendis: maakasutuses ja selle muutustes. Maakasutus on saanud olulisemaks kasvuhoonegaaside allikaks kui fossiilkütuste põletamine. Põllumajandus, metsandus ja linnade kasv on peamised valdkonnad, mis süsinikubilanssi muldades muudavad ja seeläbi ka kasvuhoonegaaside heitkogust enim mõjutavad.

Troopiliste ja lähistroopiliste alade põllumajandusmaa muldade süsinikubilanss on juba aastaid kadude poole kaldu. Parasvöötme intensiivselt majandatavates muldades on samuti süsinikukaod kasvamas. Troopika- ja lähistroopikametsade ning teiste veel looduslike ökosüsteemide järjest ulatuslikum põllumajanduslik kasutus eeskätt monokultuuride (õlipalmi, sojaoa jne) kasvatamiseks mitte ainult ei suurenda CO₂ emissiooni, vaid põhjustab liigväetamise kaudu ka lämmastikukadusid, näiteks naerugaasi lendumist. N₂O on 265 korda suurema kliimat soojendava toimega kui CO₂ ja tänapäeva peamine stratosfääri osoonikihi hävitaja.

Asja tragikoomika seisneb selles, et suur osa troopikametsade asemele rajatud põldudel kasvavaid taimi lahterdatakse nn energiakultuurideks, mida propageeritakse kliimaneutraalse tegevuse näitena. Rääkimata elurikkuse tohutust kaost troopikametsade elupaikade hävimisel, on ka nende põldude kasvuhoonegaasibilansil kliima soojenemist õhutav mõju. Ka muudes maakera piirkondades on põllumajandus jätkuvalt kliimasoojenemise üks põhjustaja.

Kui jätta kõrvale idee katta kogu tuleviku toiduvajadus suletud reaktorites bakterite poolt toodetavate valkude, rasvade ja süsivesikutega, mis muudaks märkimisväärselt maakasutuspõhist kasvuhoonegaaside bilanssi ja suudaks pidurdada kliimasoojenemist, on põllumajandus aga jätkuvalt ainus alternatiiv üha kasvava inimkonna toiduvajaduse rahuldamiseks.

Metsa raiutakse maha ja soode pindala kahaneb pidevalt

Metsade osatähtsus maismaa süsinikubilansis on vaieldamatult suur, ehkki viimastel aastatel üle maailma levinud innukas lageraie ja vanade metsade asemele uute intensiivkasutusega kultuurmetsade rajamine on tekitanud palju diskussioone.

Ühelt poolt on tõsi, et nooremad metsakultuurid suudavad siduda vähemalt sama palju ja mõnedes metsades isegi rohkem süsinikku kui vanad, kuid samal ajal on intensiivse kasutusega metsamuldades täheldatud pidevat süsinikusisalduse kahanemist ehk süsiniku emiteerumist atmosfääri.

Siinkohal tuleb nimetada tegurit, mida tänapäeva järjest kiiremini arenev inimühiskond pole suutnud arvestada – see on aeg. Näiteks oskame juba üsna täpselt mõõta lühiajalisi atmosfääri ja ökosüsteemi vahelisi kasvuhoonegaaside voogusid – seda tehakse järjest laieneva globaalse vaatlusjaamade võrgustiku abil.

Ka Tartu Ülikooli geograafiaosakonnas on kasvuhoonegaaside mõõtmisega erinevates ökosüsteemides, sh globaalses ulatuses, tegeldud juba paar aastakümmet ja seda teemat käsitletakse mitmes käimasolevas uurimisprojektis. Kahjuks ei suuda veel ei meie ega ka teised uurimisrühmad adekvaatselt hinnata mulla orgaanilise süsiniku sisalduse pikaajalisi muutusi ning seega ka noorte tulundusmetsade mõju pikaajalisele süsinikubilansile.

Markantseimaks näiteks võiks siin tuua maakera sood, mis katavad vaid 3% maismaast, kuid mille turbasse on talletunud neljandik maismaaökosüsteemide orgaanilisest süsinikust ja kümnendik lämmastikust. Looduslike soode pindala Maal kahaneb pidevalt – põhja pool on peamine põhjus turba kaevandamine, troopikas soometsade kuivendamine põlluharimiseks.

Põhjamaades on turba kaevandamine järjest pidurdunud ja mahajäetud turbakaevanduste ehk jääksoode taastamine paljudes riikides täies hoos. Ka Tartu Ülikooli geograafide ja geoloogide eestvedamisel on käimas mitu sellelaadset projekti.

Taastamiseks on põhjamaades põhimõtteliselt kaks levinumat teed: esiteks veetaseme tõstmise abil turbasambla ning mõnel juhul ka tarnade kasvu soodustamine ning teiseks metsastamine. Esimesel juhul liigume kunagise soo taastumise suunas, kuid selleks võib kuluda mitusada aastat, kusjuures esialgu, paari aastakümne jooksul, võib paljudel juhtudel eeldada metaani lendumist, mille kliimat soojendav kasvuhooneefekt ületab CO₂ sidumisest tuleneva kliima jahenemise efekti.

Metsastamise kasulik mõju kasvuhoonegaaside bilansi mõttes, eriti männikute rajamisel, on tõestatud paljude uuringute käigus ja ilmneb juba paari esimese aasta vältel. Tulemuseks on ilus produktiivne männik, kuid ilma turbata, sest puudub turvast moodustavate liikide järelkasv. Tõenäoliselt toetab sellise metsa CO₂ ja teiste kasvuhoonegaaside bilanss kliima jahenemist, kuid turbasoo kui ökosüsteem on jäädavalt kadunud.

Seda loogikat edasi arendades on paljud uurijad jõudnud äärmusliku prognoosini, et 150 aasta pärast on parasvöötme ja troopika turbasood kadunud. Muidugi saab veerežiimi hoolika reguleerimisega jääksoodes nii üleujutamise kui ka metsastamise abil turbakadusid ja metaanivoogusid vähendada, kuid see on tavapärasest praktikast mitu korda kallim. Niisiis pole meil selleks ei aega ega ka raha ...

Muutunud ökosüsteemid mõjutavad kasvuhoonegaaside heidet

Nende näidete kaudu jõuame ehk kliimasoojenemise ja kasvuhoonegaaside sisalduse jätkuva tõusu olulisima põhjuseni. Lisaks fossiilkütuste põletamisele ning maakasutusest ja selle muutusest tulenevale emissioonile on kasvuhoonegaaside lendumise eestvedaja rolli üle võtnud nn looduslikud ökosüsteemid.

ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) aruannetes eeldatakse vaikimisi, et neis on CO₂ ja ka teiste kasvuhoonegaaside bilanss enam-vähem tasakaalus. Arvestades aga näiteks fossiilkütuste põletamise ja inimtekkeliste maakasutuse heitmete suhteliselt väikest, alla 10% osakaalu CO₂ üldises voos, mõjutavad ka väikesed looduslike ökosüsteemide bilansi muutused üldist bilanssi märkimisväärselt. Viimase paari aasta uurimused on seda ka tõestanud, ehki IPCC aruannetes ja paljudes kliimaga seotud poliitilistes dokumentides see veel ei kajastu.

Käimasolevad kliimamuutused, eeskätt nendega seotud ekstreemsed ilmastikunähtused (põuad, paduvihmad, soojenevad talved), on looduslikke kooslusi üleilmselt mõjutanud niivõrd palju, et neist pärinevad kasvuhoogaaside vood kiirendavad kliimasoojenemist rohkem kui teised ülalnimetatud allikad. Vahemärkusena olgu öeldud, et mõned uurijad on sõna «looduslikud» (i.k natural) asemel soovitanud sõna «poollooduslikud» (i.k anthro-natural), viidates täiesti puutumatute maismaaökosüsteemide puudumisele.

Kõige selle juures peab inimkond oma poliitilistes kavades arvestama niisuguste potentsiaalsete kasvuhoonegaasiemissiooni allikatega nagu Arktika igikeltsa sulamine ning ookeanide mandrilaval umbes 300–400 m sügavuses talletunud tahke metaanijää sulamine, mis juba ilmneb nt Teravmägede rannikumeres. Samuti peame arvesse võtma kogu ookeani osatähtsust globaalses bilansis.

Mis on kliimapoliitika hüüdlausete tegelik sisu?

Seda kõike ongi juba arvestama hakatud. Ehk silmapaistvaim näide on detsembris 2015 toimunud Pariisi kliimakonverents, kus lepiti kokku, et põhieesmärk on kliimamuutuste leevendamine ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine: globaalse keskmise temperatuuri tõus tuleb hoida tuntavalt alla 2 °C (soovitavalt isegi alla 1,5 °C), võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga.

Selgituseks tuleks öelda, et 2 °C võrra soojenemine tooks kaasa pöördumatud muutused nagu ookeanide hapestumine ja CO₂ sidumise kahanemine ookeanide vees, umbes kolmandiku maakera elusorganismide liikide väljasuremine, enamiku korallide pleegitumine jne.

Kahjuks on riikide innukus Pariisi kokkuleppe järgimisel olnud tagasihoidlik.

Euroopa Liit on Pariisi kokkuleppe õhutusel näidanud initsiatiivi arendada kogu kliimamuutuste programmi veidi laiemas kontekstis. Euroopa Komisjon nendib oma 11. detsembri 2019. aasta teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta: «Tegemist on uue majanduskasvu strateegiaga, mille eesmärk on muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud.»

Siit ilmneb, et kliimapoliitika on valdavalt üles ehitatud jätkuvale majanduskasvule. Ent paljude ökoloogide ja loodusfilosoofide arusaama kohaselt on just pidurdamatu majanduskasv kõigi meie globaalsete probleemide põhjustaja!

Sellest loobumise alternatiiviks on loetud nn väärikat allakäiku (i.k the prosperous way down), mis tähendab järkjärgulist ressursikasutuse kahandamist. Komisjoni teatis räägib aga ressursikasutusest lahutatud majanduskasvust. Börsi eeskujul rahast raha tootmist pole siin loodetavasti mõeldud. Isegi kui eeldada, et ressursiks on ka inimeste ajupotentsiaal, on ressurssidest sõltumatus lahti seletamata hüüdlause.

Rohelises kokkuleppes käsitletakse väga tähtsate teemadena ka ökoloogilist mitmekesisust, loodusvarade säästlikku kasutamist, majanduslikku arengut ja sotsiaalset õiglust. Komisjoni teatises on lisaks öeldud: «Samuti on selle eesmärk kaitsta, säilitada ja suurendada ELi looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud ohtude ja mõjude eest. Samas peab see üleminek olema õiglane ja kaasav.»

Siit nähtub veel kord, et vahetud kliimaülesanded on suuresti varjutatud sotsiaalsete ja poliitiliste eesmärkidega. Idee järgi on see muidugi õige, aga kuidas ikkagi tagada primaarset eesmärki pidurdada kasvuhoonegaaside heidet, kui me ei oska globaalset bilanssigi adekvaatselt hinnata?

Arvestades Euroopa väiksust (6,8 protsenti maismaast ja 2 protsenti planeedi pinnast), mõjutab ELi ambitsioon saada süsinikubilansi poolest esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks globaalset olukorda vaid vähesel määral. Siiski ei tohi rohelise kokkuleppe tähtsust alahinnata, sest see rõhutab muid inimkonna jaoks olulisi väärtusi ja ka seda, et tõenäoliselt me ei suudagi kliimasoojenemist kiiresti pidurdada, vaid peame sellega kohanema.

Vähetähtis pole ehk ka fakt, et vähendamaks kasvuhoonegaaside netoheidet 2030. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt 55 protsenti, on Euroopa Komisjon koostanud hulga ettepanekuid ELi kliima-, energia-, transpordi- ja maksupoliitika muutmiseks. Eeskujuks võiks ehk olla ka USAs edukalt toimiv süsinikumajandus, kus rahandus, poliitika ja kliimaeesmärgid on ühte põimitud.

Igatahes on tõenäoline see, mida Gaia hüpoteesi autor James Lovelock oma viimases raamatus «Novatseen. Saabuv üliintellekti ajastu» (eesti keeles ilmunud 2020) on väljendanud: tehisintellekti arenguga tekib inimesest suurema intellektiga olend, kes jätkab mõistusliku elu arengukäiku ja suudab kõik eesmärgid globaalselt allutada planeedi biosfääri säilimisele. Loodetavasti ei muuda see Homo sapiens’i tehisintellekti orjaks.

Ja veel – kas isegi üha kiirenevas tempos arenev tehisintellekt jõuab lahendada ökoloogide seas ammu tuntud dilemma: emake loodus annab võimaluse, aga isake aeg hoiab ohje?

Artikkel on ilmunud Tartu Ülikooli ajakirjas UT.