Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega

Iga inimest juhib valikute tegemisel kirg millegi vastu. Nii ka suhetes loodusega – meie kõigi elukeskkonnaga. Kui oled ise loodushoidliku suhtumisega, siis esmalt tuleb teadvustada, et looduse esikohale seadmine valikute tegemisel ei ole kõikide inimeste kirg. On siiski kaks võimalust olukorda parandada: huvi saab õigete võtetega üksikisiku tasandil arendada ning ühiskonnal on võim tehtavaid valikuid suunata. Suured muutused saavad alguse väikestest tegudest.

Inimene soovib ikka kõike võrrelda ning hinnanguid anda. Enamasti võrreldakse ennast teistega. Seega võidakse nii eri maade loodust kui ka sealseid elanikke hinnata esmamulje või varasema kogemuse põhjal. Negatiivne hoiak millegi või kellegi suhtes võib tekkida teadmatusest või hirmust, aga ka kontrollimise ehk võimu soovist. Meie ühiskonda iseloomustab soov kõike kategooriatesse jagades hinnata ka loodusnähtuste väärtust ennekõike inimeste vaatenurgast, peaasjalikult majanduslikus võtmes.

Ühelt poolt tähendab see, et mingeid asju küll väärtustatakse kõrgelt, ent teisalt neid ka ekspluateeritakse. Metsad kui loodusväärtus ja puit kui tooraine on siinkohal ilmselt kõige ilmekam näide. Hullem on olukord nende nähtustega, mida väärtuslikuks ei peeta. Vajadus kõike ümbritsevat kasulikuks või kahjulikuks jagada on loonud ka olukorra, kus osa taimi kannab silti «umbrohi» või «prahitaim» ning paljud putukad ja muud pisikesed loomad on valdavalt «kahjurid». Ajaloost leiab küllalt näiteid, kus taoline sildistamine on viinud lausalise hävitamiseni, mida peetakse täiesti tavapäraseks ja isegi vajalikuks.

Õnneks või kahjuks on mitmel korral tagajärjeks olnud kahju inimesele endale. Kurikuulus on näide putukamürgi diklorodifenüültrikloroetaan (tuntakse paremini lühendi DDT järgi) massilisest kasutamisest alates 1940ndatest, mis viis ligi 30 aastat hiljem selle aine peaaegu täieliku keelustamiseni kogu maailmas. Selleks ajaks oli kogutud hulgaliselt tõendeid selle tohutust kahjulikkusest suurematele organismidele, nagu lindudele, kaladele ja inimesele endale, ning DDT jälgi leitakse loodusest, sealhulgas inimestest siiamaani, mis tähendab, et see pole keskkonnast kuhugi kadunud. See võiks ju olla õpetuseks, et inimene ei ole võimeline oma tegude tagajärgi alati ette nägema. See võiks rõhutada, et loodusharidus on äärmiselt vajalik ning et loodust puudutavate otsuste langetamisse peaksid olema kaasatud eksperdid, kes päriselt tunnevad looduslikke süsteeme ning oskavad ennustada võimalikke tagajärgi.

Ehkki ekspertidegi hinnang põhineb olemasolevatel teadmistel, siis oskust loodusega ümber käia saab õppida ning ka hoolivus võiks kogemuse toel kasvada. Eks kehti kogemuse tarkusetera ka erinevate kultuuride omavahelises suhtluses. Kogemusi saab inimestele pakkuda väga erinevate kanalite kaudu, kuid miski ei asenda looduses viibimise vahetut mõju.

Esmane kokkupuude loodusega toimub varases lapseeas. Ilmselt paljud õpetajad ning spetsialistid, kes puutuvad kokku nii laste kui ka noortega, nõustuvad, et huvi, teadmised ja loodushoidlik suhtumine rajanevad vundamendil, mis kodust kaasa tuleb. Lapse varane huvi oma ümbruse vastu on loomupärane ning sellest tulenevad küsimused, millega enamasti pöördutakse oma vanemate ja teiste lähisugulaste poole. Just nende käest saadud esimesed vastused aitavad kujundada maailmapilti, olgu see siis loodushoidlik või mitte. Siinkohal ei ole määravad mitte üksikasjalikud teadmised loodusest, vaid oluline on suhtumise edasiandmine.

Näiteks kui tuppa on sattunud ämblik või herilane, siis kas laps näeb, kuidas see loomake piitsaga maha lüüakse kui «tüütu ja ohtlik putukas», või hoopis õpib, kuidas mitteoodatud külaline turvaliselt purki püüda, et ta tagasi õue lasta, kus tal ongi ju parem elada. Andrus Kiviräha populaarses lastejutustuses «Lotte reis lõunamaale» kohtub Lotte seenemeistriga, kes valmistab vihma ajal seeneliste rõõmuks seeni. Lotte uurib, miks on vaja valmistada kärbseseeni, mis ju süüa ei kõlba. Seenemeister vastab iseenesestmõistetavalt, et ka kärbseseeni on vaja, sest pisikesed putukad kasutavad neid vihmavarjudena. Mida rohkem laps säärast lähenemist kogeb, seda rohkem on lootust, et kujuneb maailmapilt, mis suunab valikute tegemist mitte mugavuse, vaid hooliva suhtumise järgi.

Loodushoidlikkuse aluseks on mõistmine, et pole inimese otsustada, mis või kes on looduses vajalikud, ning et igaühel on õigus elule. Lapsepõlvest võikski ideaalis kaasa tulla seisukoht, et loodus on meie elukeskkond ja inimene ei tohiks end loodusest eraldada ega eristada. Loodust soosiva suhtumise arendamine ei lõppe aga lapsepõlveajaga. Haridus, eelkõige loodusharidus on hädavajalik, et inimene tahaks ja oskaks loodusega koostöös elada.

Väga suur osa inimestest puutub nii lapsena kui ka hiljem täiskasvanuna vahetult loodusega kokku pigem vähe. Loodusnähtused ning organismid muutuvad tundmatuks, teadmatus tekitab hirmu ja ärevust. Hirmu tundmine on evolutsiooniliselt muidugi ülioluline omadus. Hirm teeb ettevaatlikuks, elavdab reaktsioonivõimekust ja võib aidata ohuolukorras ellu jääda. «Kahtlaste» loomade pelgamine võib olla evolutsiooniline eelis, mis on aidanud ellu jääda.

Väga tavaline on, et inimesed tunnevad ebamugavust või lausa paanilist hirmu madude, ämblike, sadajalgsete, herilaste ja paljude teiste loomade ees, kes võivadki olla eluohtlikult mürgised. Pole ebatavaline, et kurdetakse murus õitsevate taimede üle, sest need meelitavad mesilasi, kes on ju õues mängivatele lastele ohtlikud. Hirm annab sageli justkui õigustuse ka vaenulikuks, hävitamist soosivaks suhtumiseks. Inimene kardab ja samas peab ka mittevajalikuks seda, mida ta ei tunne või millega pole (meeldivat) kokkupuudet. Kui laps näeb, et täiskasvanud kardavad madusid ja herilasi, hakkab ta täiskasvanuid matkima, mõtlemata, kas see on vajalik. Inimene õpib kogu aeg, see on loomulik vajadus ning täiskasvanu ülesanne on pakkuda lastele ja noortele võimalust õppida.

Nii et multikate asemel tasub mudilasele meelelahutuseks näidata hoopis loodusharidusliku sisuga dokumentaalfilme või koolilapsele huvitegevust otsides katsetada näiteks orienteerumist. Ka kultuuriürituste korraldamine vabas looduses pakub hoopis teistlaadi kogemusi võrreldes tubaste üritustega. Loodust austav suhtumine kujuneb looduses veedetud aja ja teadmiste omandamise kaudu.

Kui inimene tajub, kuidas looduses viibimine või loodus kasulikku mõju avaldab, kujuneb samuti positiivne hoiak loodusesse üldisemalt. Igas eluvaldkonnas on võimalik kaasata loodushoidlikke põhimõtteid, muutes loodusele mõtlemise ning oma elukeskkonnaga arvestamise inimestele igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks ning vähendades seeläbi ka võimalikku hirmu eluslooduse ees. Näiteks praegusel ajal üsna populaarne vaimne praktika on teadvelolek või ärksameelsus (ingl mindfulness), mille eesmärk on tuua tähelepanu hetke ja loobuda selles hetkes hinnangute andmisest iseenda või ümbritseva kohta.

Teadveloleku praktikat rakendatakse palju ka igapäevaelu stressiga maadlevate inimeste abistamiseks ning seda soovitavad isegi personaaltreenerid või enesearengu juhendamisega tegelevad eraõpetajad. Tegelikult on üks lihtsamaid viise teadveloleku harjutuste tegemiseks looduse häälte kuulamine – lainete mühale, tuule kohinale, putukasuminale või linnulaulule keskendumine. Seega, kõige lihtsam moodus rahuoleku saavutamiseks võikski ju olla lihtsalt looduses viibimine. Ainult et vahel tuleb seda inimestele meelde tuletada. Nii kollektiive kui ka üksikisikuid saab märkamatult loodusele lähemale viia igapäevaeluga seotud toimingute kaudu: tööandja võimuses on korraldada koosolekuid töökohale lähimas pargis, kollektiivi ühisüritusena võib teha matka või heakorraürituse, kaasates ka töötajate peresid, laste sünnipäevapidu või noortekeskuse kokkusaamine pikniku või lõkkeõhtu vormis pakub uut moodi elamusi, sammulugemisvõistluse väljakuulutamine sõprusringis pakub meelelahutust või sünnipäevakingi asemel kingisaaja nimel annetuse tegemine mõnele loomakaitseorganisatsioonile võib mõjuda isikupärasemalt kui rahakaart. Kui inimene on loodusega rohkem seotud, kasvab hoolivus ja soov loodusväärtusi hoida.

Looduse olemasolu ja seal viibimise saab muuta linnainimestelegi kättesaadavamaks, luues rohealasid ja neid väärtustades. Rohelust pakuvad puud tänavate ääres ning rõdu-, era- ja kogukonnaaiad. Kui teekond kodust tööle ja tagasi kulgeb autoteede asemel läbi parkide ja muude haljasalade, siis on väga tõenäoline, et kasvab nii heaolutunne kui ka soov linnarohelust säilitada just nimelt rohevõrgustiku kujul. Ehk soosiks see ka kergliiklust, kuna jalutada või rattaga sõita on ikka meeldivam puude all kui mööda asfalteeritud kõnniteed, kus ühel pool on majade fassaadid ning teisel pool autotee. Tänavune Tartu Autovabaduse puiestee aktsioon püüdis luua tänava kõigile, asetades puhkealad otse aktiivses kasutuses oleva autotee äärde (varasematel aastatel on selleks ajaks autoliiklus olnud ümber suunatud). Ühelt poolt on soov liiklejaid samas linnaruumis lõimida arusaadav, ent teiselt poolt kostis üsna palju nurinat, et selline lahendus pole ohutu ega meeldiv. See on väga kõnekas näide, miks inimesed tõenäoliselt eelistavad ka argitoimetuste käigus mitte autoteede vahetus läheduses aega veeta – ei ole ju turvaline ega meeldiv.

Kui on teadvustatud tahtmine loodusele rohkem ruumi jätta ja linnaelanike elu mõnusamaks muuta, siis peaksid linnaplaneerijad otsuste langetamisel võtma eesmärgiks rohevõrgustiku terviklikkuse säilitamise. Looduskaitsekorraldus ja ruumi planeerimine peaksid käima käsikäes, eeldused selleks on seaduslikul tasandil loodud ning tulemused sõltuvad väga palju kohalike omavalitsuste toimimisest ehk ametnike tehtavatest valikutest. Selle teema kohta on 2020. aasta Eesti inimarengu aruandes väga sisuka ülevaate andnud Tartu Ülikooli inimgeograafid (Poom, Sepp 2020.«Loodusalade kujundamine avalikuks kasutuseks»), kes tõstsid esile, et näiteks arendussurve toob kaasa rohevõrgustiku killustumise linna ümbritsevatel aladel.

Inimgeograafia ja sotsioloogia teadlased on lisaks koostöös uurinud, kuidas mõjutab rohealade lähedus ja kvaliteet linnas või selle lähistel elavate inimeste heaolu tunnetust. Guugeldades leiab selle kohta hulgaliselt artikleid ja tudengite lõputöid. Tulemustest ilmneb selgesti, et inimesed, kelle kodu lähedal asub park või muu haljasala, on oma eluga rohkem rahul kui need, kelle kodu lähedal ei ole piisavalt rohelust. Haljastuse ja koduümbruse miljöö puudulikkus võib olla lausa ajend elukoha vahetamiseks, kuna mõjutab vaba aja veetmise võimalusi. Linn saab peale iluhaljastuse soosida ka näiteks linnaalal kogukondlike tarbeaedade loomist, eraldades tasuta või sümboolse tasu eest maad. Ka riiklikul tasemel võib pisiasjade abil käima lükata suuri muutusi, näiteks kutsuda kodukaunistamise konkursside kaudu rajama oma aeda lilleniite või lillemuru tolmeldajatele mõeldes.

Kaasamine on igati tulemuslik viis loodushoidlikku suhtumist toetada ja kasvatada. Globaliseeruvas maailmas on kogukonnatunne endiselt see, mis aitab loodusel nii-öelda silma peal hoida. Eesti loodusmaastiku säilimine ja mitme Euroopas kadunud suurimetaja olemasolu võib suuresti tuleneda asjaolust, et väikese pindala kohta on meil arvestataval määral kaitsealasid ning looduskaitseorganisatsioonidega seotud aktiivne kogukond, kelle hoole alla mahuvad nii loomad, mets kui ka meri. Seejuures on looduskaitseorganisatsioonid ka vahelüliks kõikide inimeste kaasamises riiklikul tasandil tehtavate otsuste ja eesmärkide juures. Kui probleemi teadvustamine kasvab, mõistetakse paremini riiklikult kehtestatavaid regulatsioone või osatakse neisse kriitiliselt suhtuda.

Võtmeks saab avatud suhtlus ja vastastikune mõistmine seadusandjate ja seadustele alluvate vahel. Eeskujulikult lihtsa näite kohalike elanikega suhtlemise kohta saab tuua Londoni tänavatelt, kus noorte istutatud puude küljest võib leida sildikesi, mis kutsuvad kuuma ilma korral puid kastma. Kusjuures kohalikud elanikud seda ka teevad, märkides kastmise kuupäeva puu tugipostile. Küllap inimesed tajuvad, et kui tänaval kasvab puid, on seal mõnusam ja päikese eest varjulisem, ning seetõttu on nad motiveeritud puid hoidma. See on imetlusväärne näide toimivast kaasamisest ühise eesmärgi hüvanguks. Oluline on elanikkonda positiivses võtmes teavitada. Inimesed saavad ja tahavad teha rohkem keskkonnahoidlikke valikuid, kui neile seda võimaldada.

Lõpuks tasub meeles pidada, et selleks, et maailmas midagi paremaks muutuks, ei pea kõik ühtviisi maksimaalselt pingutama ega mõned üksikud ennastsalgavalt keskkonnakaitsele pühenduma. Oluline on luua ühine eesmärk, mille poole igaüks saab liikuda kas või väikeste sammudega. Tähtis on tunnustada progressi, toetada arengut. Iga väikseimgi loodushoidlik valik summeerub ju lõpuks keskkonnakaitseks. Just noored on need, kel on tahtmine suurelt unistada, ja ehk on just noortel ka lootust näha tulemusi paranenud keskkonnatingimuste kujul.

Artikkel ilmus Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri väljaantavas Eesti noortevaldkonna digiajakirjas MIHUS.