Sõja jalgu jäänud lummavas paradiisis elavad ka sebrad ja Prževalski hobused ning sel on seos Eestiga

Akania Nova looduskaitsealal askeldavad lisaks teisetele haruldastele loomadele ka sebrad. Praegu on Krimmi poolsaart muust Ukrainast eraldav loodukiatseala sõja tõttu suletud. Foto: Unknown Ukraine

Kuigi sõjauudiseid valdavad teated vallutatud aladest, sõjasaagist ja langenutest, siis tegelikkuses puudutab sõda ju praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Nii ka looduskaitset ja kaitsealasid. Ühel sõjapiirkonda jääval kaitsealal on oma ajalooline side Eestiga. Krimmi poolsaart Euroopa mandriosaga ühendava Perekopi maakitsuse lähedal paikneb Askania Nova looduskaitseala.

Sellest kuulsin esimest korda 1990. aastate II poolel, kui särav lektor, kultuuriloolane ja looduskaitsja Jaan Eilart kõneles meile, noortele geograafiatudengitele, looduskaitse ajaloost. Ta seostas Ukraina lõunaosa stepis asuvat kaitseala Tartu Ülikooli vilistlase Friedrich Falz-Feiniga (1863–1920). Eilart oli seda piirkonda külastanud esmakordselt 1956. aastal seoses oma kandidaaditöö koostamisega.

Töö teema oli pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras ehk taimed Eesti looduses, mis pärinevad Mustast merest põhja poole jäävatelt stepi- ja metsastepi aladelt. Muide, Eilarti kohta ringles legend, et ta kirjutanud mitmelgi juhul reisijutu või piirkonna tutvustuse valmis ja alles saadud honorari eest läinud vaatama, kuidas see koht tegelikkuses välja nägi. Praeguse loo honorari eest pole aga võimalik Askania Novat külastama minna. Kõike teadev Google ütleb, et praegusest rindejoonest sajakonna kilomeetri kaugusel asuv looduskaitseala on «ajutiselt suletud».