/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2022/06/21/14644276t1ha86c.jpg)
Euroopa põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse näitajad tekitavad muret, ent Eestis ei ole see olukord õnneks nii muserdav nagu Euroopas, ütleb Eesti põllumajandusuuringute keskuse peaspetsialist Eneli Viik.
Seired: Eesti liigirikkus on paremas seisus kui Euroopas
«Siiski on ka Eestis negatiivseid suundumusi, millega tuleb tegeleda – eriti tekitab muret põllulindude olukord,» nentis Viik maaeluministeeriumi blogis, kus märgib, et Euroopa põllulindude kohta arvutatav indeks langes 2019. aastal võrreldes 1980. aastaga 59 protsenti.
Eestis on põllulindude liigirikkus Viigi sõnul sama muret tekitav kui Euroopas. Haudelinnustiku punktloenduse põhjal langes Eestis põllulindude indeks 2020. aastal võrreldes 1983. aastaga 50 protsenti ehk kadunud on pooled põllulinnud.
Põllulindude arvukuse ja liikide arvu vähenemise põhjus on ühelt poolt põllumajanduse intensiivistumine ja põllumajandusalade maastiku mitmekesisuse vähenemine. Lisaks mõjutavad põllulinde ka põllumajanduse välised tegurid. Näiteks on paljud Eestis pesitsevad põllulinnuliigid rändlinnud ning mõjutatud rändetee ja talvitumispaikade tingimustest ning ohustatud kiskjatest. Hiljutises põllulindude pesitsusuuringus leiti, et kõige sagedasem pesade hävimise põhjus oli lindude ja imetajate pesarüüste – haritavatel põldudel hukkus seetõttu 42 protsenti ja rohumaadel 23 protsenti pesadest.
Ka Euroopa rohumaade liblikate indeks on langenud – 2018. aastal võrreldes 1991. aastaga 25 protsenti. 2016. aastal hinnati, et Euroopa liblikaliikidest kuulub ohustatud kategooriatesse 9 protsenti ning langeva populatsiooniga on 31 protsenti liikidest.
Euroopa mesilaseliikidest kuulub ohustatud kategooriatesse 4 protsenti, samas kui koguni 57 protsendi liikide kohta pole piisavalt andmeid – seejuures piisava andmestikuga liikidest 37 protsendi puhul populatsioon väheneb. 2014. aasta seisuga on Euroopa 68 kimalaseliigist ohustatud 24 protsenti.
Kimalaste kui oluliste looduslike tolmeldajate näitajad olid põllumajandusuuringute keskuse seire põhjal Eestis haritavatel põldudel ja nende servades aastatel 2009–2021 stabiilsed.
Elurikkuse hoidmiseks ja suurendamiseks vaja põlde majandada teadlikult, käsikäes mitmekesise maakasutuse ja maastikuga.
Päevaliblikate üldine arvukus on 2004–2019 pigem natuke tõusnud ehk enamiku Eestis esinevate päevaliblikaliikide populatsioon on üsna heas olukorras. Punase nimestiku hinnangute põhjal on Eestis 103 hinnatud päevaliblika liigist 87 soodsas seisundis, 3 ohulähedased, 10 kuulub ohustatud kategooriasse ning 3 välja surnud.
Ööliblikate arv ja liigrikkus ei näita selgeid tõusu- ega langustrende ja olukorda võib pidada rahuldavaks.
Kokkuvõttes on Viigi sõnul põllumajandusmaastiku elurikkuse hoidmiseks ja suurendamiseks vaja põlde majandada teadlikult, käsikäes mitmekesise maakasutuse ja maastikuga.
Loodusliku elurikkuse põllumajandusmaal säilitamise projekti aruandes toodi välja, et senistele teadmistele tuginedes on kõige optimaalsemad põllumajandusmaastikud sellised, kus haritava põllumaa osakaal kilomeetri raadiuses jääb alla 50 protsendi või kus on tagatud vähemalt 20 protsenti poollooduslikke alasid ning samaaegne suur servatihedus.