Eesti teadlased leidsid lahendusi mesilaste hukkumise vähendamiseks

Mesilane. Foto: Erik Prozes

Eesti Maaülikooli teadlased panid uuringuprojekti raames kokku rea soovitusi mesinikele, et nii kodustatud kui metsikute mesilaste suremust vähendada. Eelkõige soovitavad nad kasutada loodussõbralikke putukamürke ja hoolitseda tolmeldajate pesitsuskohtade eest.

Teadlased uurisid nii kodu- kui looduslike mesilaste ohustatust. Eestis on kokku 275 liiki mesilasi, sh 28 liiki kimalasi ja 247 liiki erakmesilasi. Neist ohulähedases seisundis on 6 protsenti, ohualtis seisundis 12 protsenti, väljasuremisohus 4 protsenti ning kriitilises seisundis 3 protsenti liikidest. Väliuuringuid tehti 90 erineval uurimisalal üle Eesti, valdavalt Lõuna-Eestis, ning laboriuuringud toimusid Eesti Maaülikooli laborites.

Uuringust selgus, et looduslike tolmeldajate säilimiseks tuleb suurendada elupaikade vahelist sidusust ja maastiku mitmekesisust maastikuelementidega, mis võimaldaksid tolmeldajatel toitumise, paljunemise, levimise ja migreerumise eesmärgil elupaikade vahel liikuda.

Vähese mosaiiksusega piirkondades soovitati vähendada põldude pindala ning suurendada nende liigendatust. Lisaks andsid teadlased suuniseid tolmeldajasõbralikuks majandamiseks. Näiteks intensiivsema maakasutusega aladel tuleb tolmeldajatele tagada nii suvised ja talvised pesitsuskohad kui ka läbi kogu hooaja sobilike toidutaimede esinemine.

Mesilaste tervisliku seisukorra parandamiseks peaks ühes mesilas elama maksimaalselt 20 peret, et vähendada korjel kontakte võõraste mesilastega ja piirata nii nakkushaiguste levikut kui ka perede omavahelisi vargusi, mis kahjustavad varguseks langeva pere mesilasi ning võivad põhjustada tarude hukkumisi.

Haiguste ohjamiseks on vaja tõrjuda varroalesta, et vähendada mesilasperede hukkumist ja (viirus)haiguste kandumist looduslikele mesilastele. Vähendamaks insektitsiidijääkide kuhjumist tarusaadustesse, soovitati mesinikel kasutada loodussõbralikumaid putukamürke ja senisest enam kasutada integreeritud tõrje ja mahepõllumajanduse võtteid.

«Kui looduslike mesilaste arvukust ja liigirikkust mõjutab eelkõige elupaikade ja toidutaimede rohkus maastikul, siis meemesilaste tervis ja areng sõltub otseselt mesiniku õigetest töövõtetest. Eriti tuleb rõhutada mesinikepoolse ennetava seire ja senisest intensiivsemat varroalesta tõrje vajadust,» selgitab Eesti Maaülikooli teadlane Marika Mänd.

Mänd rõõmustas, et meemesilaste pidamine on muutunud Eestis järjest populaarsemaks ning mesinike ja põllumeeste koostöö paranemine on toonud edusamme, nii näiteks pole viimasel kolmel aastal registreeritud pestitisiidide väärkasutuse tõttu perede hukkumisi. Järjest paranev teavitustöö mesinike hulgas varroalesta tõrjumise olulisusest ja viisidest on aidanud kaasa ka perede talvise suremuse vähenemisele Eestis.